[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

ette ja taha
(kellegi teise eest hoolitsedes, tehes) kõik viimseni valmis, kõik ära. Kodus polnud neil mingit muret, ema tegi kõik ette ja taha ära. Ei hakka mina teda poputama ega ette ja taha passima!

jalga ette panema vt jalg

puust ette tegema vt puu

rinda ette ajama ~ lööma vt rind

risti mitte ette lööma vt rist

[kellelegi] silmi ette andma vt silm [-a]

heitma ‹heidan 46›

1. viskama, paiskama; hooga midagi kuhugi panema v. laskma. Ketast, vasarat, granaati heitma. Heitis tulle kuivi oksi, ahju uusi halge. Heidab mapi hooga lauale. Heidab uppujale köieotsa. Vanasti heideti sellesse allikasse ande. Külvaja heitis seemne mulda. Heitsin õnge jõkke, vette. Kalurid heitsid nooda, võrgud merre. Heidab mütsi varna, jaki toolikorjule. Heitis seljakoti, mantli, riided seljast. Heitsin säärikud ahju otsa kuivama. Ta heitis endalt teki ja tõusis. Ema heitis salli õlgadele ja väljus. Heitsin kuue ülle. Hobune heitis ratsaniku seljast. Laev heitis sadamas ankru. Lennukid heitsid vaenlase kindlustustele pomme. Tuul heitis liiva näkku. Emaskala heidab marja vette. Põrandale laiali heidetud ajalehed ja raamatud. | piltl. Heitis kõik oma oskused vaekausile. Ta heitis väljakutse kogu maailmale. Heitke see mõte, kavatsus, rumalus peast! Kogu mu töö on tuulde heidetud 'raisatud'. || järsku liigutust tegema, järsu liigutusega mingisse asendisse viima. Heitis pea kuklasse, selga. Heitis ühe jala üle teise. Naine heitis käed mehele ümber kaela. Eit heitis suures hirmus risti ette. *..ruun heidab sabaga vihkat-vehkat.. L. Promet. || end millestki vabastama. Jõed on heitnud endalt jääkatte. Kaitseks auramise vastu heidavad puud endilt lehed. Koer heidab karva, aga ei heida ametit. *..kõik noored [tedre]kuked, kes heitsid juba verisulgi.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kellegi iket, ülemvõimu endalt heitma.
2. kuhugi v. mingisse olukorda toimetama, minema sundima v. suunama. Vaenlase dessant purustati ja heideti merre. Mees heideti vangitorni, -kongi, vanglasse, vangi. Maarahvas heideti raskesse orjusse. Taheti teisi enda alla heita 'alistada'. *Masinad heidavad arvamatul hulgal saadusi turule.. A. H. Tammsaare. || (vaadet) korraks kiiresti kuhugi suunama; ka piltl. Heitis sõpradele imestunud, uuriva, rahutu pilgu. Pilku, silma peale heitma 'korraks üle vaatama'. Heidame nüüd pilgu (tagasi) näitleja noorusaega.
3. endast välja saatma v. kiirgama; levitama (hrl. valgust, helki, varju jm.). Kuu ja tähed heidavad ümberringi kahvatut kuma. Kevadpäike heidab kõikjale säravat, eredat valgust. Õhtutaevas õhetab ja heidab lumele punaka läike. Hubisev küünlaleek, vilkuv laternatuli heitis enda ümber vaid nõrka helki. Puud heitsid kuuvalgel pikki varje. Taskulamp heitis enda ette ümmarguse valgusringi. | piltl. *Aeg [= Saksa okupatsioon] heitis oma sünge varju ka teatritööle. M. Möldre.
4. midagi vahele v. vastu ütlema, lühidalt lausuma. Heitis ainult mõne sõna, küsimuse, vaimukuse teiste jutu sekka. „Jõudu!” hüüdis tulija. – „Jõudu tarvis!” heitis mees reipalt vastu. Nalja heitma 'naljatama, midagi naljakat ütlema, vigurijuttu ajama'. *„Mis ülemus mina sulle olen!” heitis Joosep üle õla. J. Smuul. *„Mis siis?” heitis Julius pahaselt, isegi veidi väljakutsuvalt. L. Promet.
5. kuhugi v. mingisse olukorda siirduma (ka mitmesugustes vananenud, vananevais v. kindlaks kujunenud ühendites). a. (mingisse asendisse) laskuma, langema. Kõhuli, selili, külili, kummuli, põlvili heitma. Diivanile, kušetile (pikali) heitma. Magama, puhkama heitma. Väsinult heideti õhtul voodisse, asemele. Poiss heitis tüdruku kõrvale heintele. Koer heitis põrandale siruli. Ta heitis lähima kivi varju. Kaste heidab maha. *..su rüppe heidan unele, / mu püha Eestimaa! L. Koidula. *Päike läheb looja, ehapuna kustub pikkamisi, öövarjud heidavad raba ja võsastiku üle. E. Vilde. b. kellekski hakkama; mingit elukutset, ametit pidama hakkama. *Oi, Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma. L. Koidula. *Ordu ja piiskopi liitlaseks heitnud läti ülikud said uusi võimalusi endale häid relvi .. muretseda. A. Vassar. c. ‹koos sõnadega hulka, kilda, leeri, mesti, sekka, seltsi, abielusse, paari vms.› kellegagi liituma, seltsima. *Kas ma heidan nende kilda, / olla, kes ei enam malda? H. Visnapuu. *Kuidas sa selle peale tuled, et ma peaksin varastega heitma ühte mesti? J. Mändmets. *Kolmandal eluaastal ..heidavad [toonekured] paaridesse ja alustavad perekonnaelu. K. Põldmaa. d. (tuule kohta:) pöörduma v. vaikseks jääma. *Poolsaare käänakul, kuna tuul oli heitnud, langes puri.. A. Saareste (tlk). e. ‹kasut. väljendeis ennast, endid kellegi alla heitma› alistuma. *..ei palu jumalat, ei heida ennast ülemate alla.. A. Hint. f. ‹kasut. väljendis ankrusse heitma› ankrut sisse heitma, ankrusse jääma

alla heitma

1. alla viskama. Lennukilt heideti alla pomme, lendlehti. Lund heitis alla nagu kotiga.
2. alistama. *Vaimulikud õnnistavad sõdureid, kes lähevad maad vallutama, teist rahvast alla heitma, orjastama.. M. Metsanurk.
3. alistuma, kellegi v. millegi võimu enda üle tunnistama. Saatusele alla heitma. *Aga polnud parata, kohtukullile pidi alla heitma. A. H. Tammsaare. *Kes tunnebki ajutist väsimust, / ärgu raskustes alla heitku.. H. Runnel.

armu heitma vt arm [-u]

ette heitma
etteheiteid tegema; millegi puudusi, vigu esile tooma. Mul polnud kellelegi midagi ette heita. Talle heideti ette lohakust. Arvustaja heidab jutustusele ette sentimentaalsust. Õpikule on ette heidetud lugemispalade juhuslikku valikut. *Aastaid hiljem heitis Kirsti mitugi korda endale ette, et ta pärast neid Kalmu sõnu vaikis. P. Kuusberg.

(halba) varju heitma vt vari [varju]

hinge heitma vt hing [1]

kinnast heitma vt kinnas

kivi [kellegi] kapsaaeda heitma vt kivi

kokku heitma
van liituma, ühinema. *Tundus, nagu oleksid tuttavad, sugulased ja omaksed heitnud kokku tema vastu. A. H. Tammsaare. || (abieluks, seksuaalseks vahekorraks). *Kogu elu olen ma kasinuses elanud. Rohkem kui see üks kord pole ma naisega kokku heitnud.. E. Rannet.

kolikambrisse heitma vt kolikamber

konte hunnikusse heitma vt kont

kõrvale heitma

1. eemale v. eest ära viskama, hooga kõrvale panema. Heitsin iga ettejuhtuva kivi kõrvale. Heitis töö, aruande kõrvale ja ringutas.
2. millestki, kellestki loobuma. Eelarvamusi, muremõtteid kõrvale heitma. Heitsin selle plaani, kavatsuse kui teostamatu jalamaid kõrvale. *Mind ei heideta kõrvale. Mind võeti vastu, mind usaldati. R. Kaugver.

käega heitma vt käsi

maha heitma

1. maha viskama, enda küljest ära heitma. Igal aastal heidavad isapõdrad sarved maha. *Mõnel pool on apelsini- ja mandariinipuud valminud viljad maha heitnud. A. Beekman.
2. pikali viskuma, maha laskuma. Heitis põlvili, kummuli maha. Koer heitis trepi ette maha.

meelt heitma vt meel

nurka heitma vt nurk

nõusse heitma vt nõu [2]

[kellelegi midagi] näkku heitma vt nägu

peret heitma vt pere

pärleid sigade ette heitma vt siga

silma (peale) heitma vt silm [-a]

tuulde heitma vt tuul

[kedagi] tänavale heitma vt tänav

vaenukinnast heitma vt vaenukinnas

[millelegi] valgust heitma vt valgus

võrku välja heitma vt võrk

välja heitma
välja viskama. *Suust heidab konn [putukate püüdmiseks] välja keele tagumise kaheharalise otsa. K. Põldmaa. || kedagi mingist kollektiivist, asutusest vm. (tavaliselt karistuseks) eemaldama. Seltsist, organisatsioonist, koolist välja heitma. Tundsin, et olen seltskonnast välja heidetud.

õnge (välja) heitma vt õng

ühte heitma
van kokku heitma. *Poiss ja tüdruk ühes talus teenimas, nad heitsid ühte ja läksid paari.. P. Viiding.

ühte patta heitma vt pada

üle parda heitma vt parras